SUIBOKUGA - JAAPANI TUŠIGA MAALIMISE KUNST

Tõusva päikese maa kunsti iseloomustab jaapanlastele omane mõõdukus, tagasihoidlikkus ja täpsus. Kuigi suibokuga - Jaapani tušimaali tehnika - tööd tunduvad üsna lihtsad ja skemaatilised, on nende taga aastatepikkune kannatlik praktika, joonistamisoskuse täiustamine ja sügav meditatsioon.

Jaapani tušimaal

Suibokuga ehk sumi-e on Jaapani tušimaali tehnika, mida peetakse idamaise maalikunsti üheks olulisemaks haruks. Selle juuri tuleb otsida Hiinast Song-dünastia perioodist (960–1274), kust see jõudis Jaapanisse 13. sajandil koos zen-budistlike munkadega. Nad ühendasid nõudliku ja vahendite poolest säästva kunsti meditatsiooniga ning käsitlesid ühevärvilise tuši oskusliku kasutamise õppimist kujutlusvõimet, distsipliini ja visadust arendava harjutusena.

Suibokuga maali omadused

Suibokuga maali (jaapani keeles 水墨画 – vee ja tušiga maalitud pilt) kõige iseloomulikumaks omaduseks on selle monokromaatilisus, millest tulenevad kõik Jaapani kunsti tehnilised nõuded. Vajadus täpsete kujundite, valguse ja varju kujundamise, pildi perspektiivi ja sügavuse ehitamise järele nõuab iga pintslitõmbe juures sügavat teadlikkust. Suibokuga õpetab tarbetute elementide eemaldamist ja tausta valge värvi läbimõeldud ärakasutamist. Samuti nagu kalligraafias omistatakse suurt tähtsust pintslitõmmete ja kasutatud tušihulga säästlikkusele ning joonist rõhutatakse joonte jõu ja elastsuse abil.

Suibokuga meistri varustus

Traditsioonile ustavad Suibokuga harrastajad kasutavad pressitud tušikuubikuid (algselt saadud põletatud taimede tahmadest), mida hõõrutakse enne maalimist spetsiaalse kivi abil veega, kuni saadakse vedel konsistents. See kantakse riispaberile või siidile, kasutades kitsa otsaga pintslit harjastest, mis sarnaneb kalligraafia jaoks mõeldud pintslite omaga. Varem said Jaapani meistrid siiski hakkama bambuspulkade või riisiõlgede kasutamisega.

Täpsuse kunst

Suibokuga säästlikkus ei kehti mitte ainult liigutuste ja tuši, vaid ka paberi kohta, seega peab iga pintslitõmme olema hoolikalt läbi mõeldud ja täpne. Erinevalt lääne kunstnikest ei tee jaapanlased oma tööde puhul visandeid ja nende esimene versioon on ühtlasi ka viimane. Kui pintsel paberit puudutab, ei ole enam tagasipöördumist - tušši ei saa kustutada kummi või lahusti abil. Vigade vältimiseks töötasid Jaapani kunsti meistrid välja täiustatud pintslitõmmete ja löökide süsteemi. Noored Suibokuga harrastajad treenivad neid aastaid, mediteerides bambusokste või orhidee lillede visandeid tehes. Näiteks rõhutatud jooned, mille paksust saab pintsli surve abil reguleerida, saadakse vertikaalsete tõmmete abil (choku-hitsu), samas kui pehmemad, „laialivalguvamad" vormid tekivad tänu soku-hitsu kaldtõmmetele. Nende mõisted ei viita siiski pintslitõmmete suunale aluspinna suhtes, vaid selle kaldenurgale, millel on soovitud efektide saavutamisel võtmetähtus.

Suibokuga kõige populaarsemad motiivid ja vaimne tähendus

Jaapani graafikas on kõige sagedasemad klassikalised taime- ja loomamotiivid ning maastikud, mille loomist budistlikud mungad käsitlesid loodusega suhtlemise vormina. Senini treenivad noored monokromaatilise maalikunsti harrastajad, maalides bambusvõrsete detaile, et seejärel kanda paberile maastikke ja vaprate Jaapani samuraide portreesid. Valmisteosed sisaldavad sageli luuletuste fragmente, maksiime ja ka meditatsiooni teemasid, mis rõhutab veelgi Jaapani kunsti vaimset iseloomu. Jaapani maalikunsti pioneerideks olid ju budistlikud mungad, kelle jaoks kalligraafia oli üks nirvaana saavutamise vorme ja nad alustasid tööd iga maaliteose juures sügava meditatsiooniga.

Jaapani monokromaatiline maalikunst

Müstiline kunst, mida kunagi innukalt treenisid aristokraadid ja samuraid, vaimustab tänini oma täpsuse ja vormide tagasihoidlikkusega. Mustvalge graafika kaunistab idamaade lummuses olevate rändurite seinu ja inspireerib lääne kunstnikke, kes üritavad lisaks liikumiste täpsusele treenida ka enesevalitsemist ja meelerahu, mis on – Jaapani meistrite sõnul – vajalik kunstilise täiuslikkuse saavutamiseks.